Wednesday, March 24, 2010

Don't follow me. I'm lost too!


The retail trade and FMCG makers in the Baltic have one indisputable success to their credit: they've created consumers loyal only to price. Although it seems obvious that it should be the quality, not the quantity of market share that dictates company policy, this unfortunately has not been the modus operandi of most companies here. In the bare-fisted slug-out fest that was competition 'till the bubble burst, managers only focused on market share as a measure of success. The market was growing anyway, profits were assured.

There's a funny bumper sticker that I see occasionally. It reads "Don't follow me. I'm lost too". Reactive marketing and price promotions "because they are doing it" is not really a sound marketing strategy, but "maybe they know something we don't"?. As a consumer I obviously benefit – why pay more if the company making the product is willing to sell it 3 times cheaper than I'm willing to pay for it?! The equally obvious downside, for the company (and eventually for me) is that their investment ability into new products, as well as maintaining the quality of existing products, is greatly reduced. It is a downward spiral that only greater emphasis on quality and long-term value propositions (whisper it: brand equity) can stop from ending in no products at all.

The legacy of continuous market share competitions is a cynical and price conscious consumer, that knows exactly where to get the cheapest thingamajig and whatchamacallit. The consequence of absolute price consciousness is a poor grasp of quality. Since the only argument has been price for so long, a quality proposition that costs (probably many times) more than the cheap artificially sweetened, water injected, chemically flavored indigestible thing requires more time and money to make, than a poor company wanting to make it has.

The power of retailers in this situation is particularly disheartening, as in their continuous struggle to provide their customers with more "value", they are in fact providing less and less of it by substituting real things for cheaper alternatives. The company wanting to make the real thing faces the unpalatable choice of either making it cheaper (read: worse) or not making it at all. The retailers argument is, that people are only interested in price. Of course they are, because that's the only thing they've been told to look for. Thus it is now a self-fulfilling prophecy. The only question remaining is, where's the money?

We all know where the money is, but this requires a proper strategy for companies, an understanding of real strengths, weaknesses and what the company is actually good at doing that people would be willing to pay reasonable money for. This requires hard work. That's the other thing that people, companies and government forgot how to do in the bubble years past.

Disainmõtlemine vaatab edasi



Möödunud neljapäeval esitles Mikko Kämäräinen (Provoke) Soome Töö- ja Majandusministeeriumi tellitud  raportit disaini muutunud rollist. Laienenud käsitluse järgi rakendatakse disaini mõtteviisi ja tööprotsessi väljaspool toote- ja teenusearendust, ühe osana interdistsiplinaarses innovatsioonis. Kohaletulnute seas tekkis õigustatud küsimus, mil määral on ärinõustamine ja disainmõtlemine kattuvad distsipliinid ja kas me mitte ei räägi samast asjast.

Kui võtta aluseks A.G. Lafey määratlus, siis on erinevus selles, et ärikoolide ettevalmistus suunab inimesi mõtlema induktiivselt ja deduktiivselt, disainikoolid õpetavad aga mõtlema abduktiivselt - ette kujutama, mis võiks olla. Disainmõtlemise eripära on selle tulevikku suunatud iseloom.

Heuristiline, kogemuse baasil järeldusi tegev mõtlemine on takistus, kui meie eesmärk on uuendus. Inimlik võimetus omada "kõhutunnet" asjade suhtes, mille kohta eelnev kogemus puudub, on peamine põhjus, miks enamik ettevõtteid ei ole innovatiivsed. Me ei usu asjadesse, mille edus me pole kogenud. Kui sellele liita veel hirm vigade tegemise ees, saame me tulemuseks paigalseisu. Thomas A. Edison ütles, et ta pole läbi kukkunud, ta on leidnud 2000 viisi, kuidas ei saa elektripirni teha. Tal teadis, kui oluline oleks sellist leiutist omada ning ta tegi sihikindlat tööd selle saavutamiseks. Selline suhtumine on ettevõtjate seas aga harukordne, kõik sooviksid saada osa kindlast edust (vähemalt aastaga võiks ju investeering tagasi teenida...), samas säilitades hetkeolukorra.

Stanfordi Ülikooli d-school on aastast 2005 õpetanud disainmõtlemist kõikidele, kelle soov on luua inimkeskseid lahendusi ning teha valdkondade- ning organisatsioonideülest koostööd. Disainerite valduses olevad tööriistad probleemide lahendamisel ja tulevikunägemuste loomisel on universaalsed, lahendusi saab luua igaüks. Oluline on, kes otsustab, et me teeme midagi sellist, mida varem tehtud pole.

Disain on mõte asjade taga, disainmõtlemine on tulevikku suunatud mõtlemine. Mõtleme. Disainime. Ja anname teistele põhjust sinust rääkimiseks.

Monday, March 15, 2010

More tools than you can handle



Check out this magnificent set of service design tools. A great attempt to gather together all methods that facilitate service design projects, compiled by Roberta Tassi.

It's made a bit too complicated by trying to simplify through cross references. But under the 'about' link you'll find a 'Tools Provenance Map", that lays it all out in a pretty reasonable manner.

If we could utilise all this, how much nicer would the services around us be, wouldn't they?

Monday, March 8, 2010

Jah, härra minister e. seltskonnamäng 11 inimesele

See, et veebibrauseritel on sisseehitatud Google'i otsing, on meid mugavaks teinud, ent see ei tähenda seda, et see peakski olema see "aken", mille kaudu riik oma kodanike jaoks leitav on. Sest ilma Google'i abistava käeta on internetist hetkel leitav vaid üks ministeerium ja see asub aadressil siseministeerium.ee.

Ent kus on teised? Kas sina teadsid, et just, hm, agri, sm, envir, mod, fin, kul, mkm ja vm on Eesti Vabariigi ministeeriumide ametlikud veebiaadressid? Head lühikesed jah, telefonis välismaalasele ka kerge vaevaga öeldavad, aga otsinguaknasse pean ma ju ikkagi "kaitseministeerium" välja kirjutama, et teada saada nende ühe lühendi asemel kasutusele võetud kaks uut – kmin.ee-st sai mod.gov.ee. Ja samal ajal vaatab aadressil kaitseministeerium.ee vastu tühi tupik.

Päris muheda mängu saaks, kui anda 11 inimesele erinevate ministeeriumide aadressid ning paluda selle ühe abil tuletada kõigi ülejäänute aadressid, eksole? Eesti.ee nime all saaks selle kenaks lauamänguks vormistada :)

Ühesõnaga, sellest on kindlasti seitse tarka inimest palju arvamust avaldanud, pabereidki määrinud, spetsialistidega konsulteerinud, juristidelt aru pärinud, ent tulemus on sama ümmargune null ning mulle see minu riiki lähemale ei too. Et oma jahumisse pisut asjalikku tooni tuua, siis teen tagasihoidliku ettepaneku töötada ministeeriumidele ning teistele riigiasutustele välja ühtne nimestandard ning võtta need nimed ka kasutusele. Jätta vanad nimed üleminekuperioodiks paralleelselt kehtima ning uutele suunama – see ei ole keeruline.

Ja kui see väike töö tehtud, võtaks hea meelega ka kodanikele suunatud teenuste ja suhtluse ühtlustamise ning kasutatavuse teemad ette, aga seda teevad ilmselt juba minu lapsed ja lapselapsed, kui hästi läheb.