Ausast tagasisidest

Juhtusin täna Helsingis ühe müügiesitluse võimalikuks kliendiks. Tegemist oli Surnumere soolast kosmeetikatoodetega, kreemid ja muud vahendid sinna juurde. Müügimees oli meeldiv, osavõtlik, esitlus ise hästi läbi mõeldud. Toode oli mulle huvipakkuv, ideaalne olukord. Hind oli soolal küll soolane aga see oli igati õigustatud. Ühesõnaga, müük oli õige, toode oli õige, hind oli õige ja oli ka klient. Aga ma ei ostnud... sest nende pakend oli kohutav. Ma olen küll toodete välimuse suhtes ülitundlik, kuid see kullatud kaanega, ebamäärase kuju ning pisut viltu kleebitud sildiga topsik ei rääkinud midagi kvaliteedist, mis on purgi sees.

Mis mind hiljem mõtlema pani, oli minu tagasiside müügimehele - minu keeldumise peale küsis ta imestunult, miks ma ometi ei soostu tema suurepärase pakkumisega? Ma sain tagantjärgi aru, et otsisin põhjendusi, sest mul polnud südant talle otse ütelda, et su toode on lihtsalt inetu...

Dan Gardneri raamatus "Risk" on põhjalik ülevaade meie otsustusmehhaanikast ning sellest, kuidas me, võtame oma emotsionaalne ajuga (ehk kõhutundega) otsuse vastu, mida hiljem põhjendab meie ratsionaalne aju. Kuigi me seda ise ei taju, teeme me valikuid siiski meeldivuse alusel, mida hiljem artikuleerivad ratsionaalsed argumendid. Ning me tunneme valehäbi kui peame tunnistama, et meie valiku põhjustas miski nii tühine kui välimus.

See pani mind mõtlema kõikide nende müügimeeste peale, kes annavad turundusele tagasisidet, et "kliendid peavad toodet kalliks", "liiga vähe lisavõimalusi", "kliendid pole rahul kvaliteediga" ja muu säärane, mis on nende põhjendus toote mitte ostmiseks. Loomulikult võib ütelda, et välimus pole oluline kui kõik muu on õige. Samas, miks teha tööd kõige muuga ja jätta tähelepanuta see kõige lihtsam?